Keemiline pinnatöötlus – mis see on?

Kett on vaid nii tugev kui tugev on selle nõrgim lüli ning sama kehtib kindlasti ka roostevaba terase puhul. Enamik korrosiooni vorme ründab terase nõrkusi ning üks saladustest roostevaba terase töötlemisel on seetõttu kõrvaldada võimalikud nõrgad kohad – või vähemalt tagada, et need ei muutuks kriitiliseks. Kahjuks jätab enamik töötlusprotsesse (lõikamine, keevitamine, painutamine, vormimine jne) oma jälje korrosioonikindluse osas. Kuid järgnev keemiline pinnatöötlus võib sageli neutraliseerida need halvad mõjud ning taastada algse korrosioonikindluse. 

 

Hapetamine on kõige olulisem protsess ja toimub tugeva lämmastikhappe ja vesinikfluoriidhappe segus. Selle protsessi käigus korrodeerub teras aeglaselt ning lõõmutus jms lahustatakse keevitusprotsessis. Lõpptulemuseks on kaunis, matt pind, ilma korrosioonikindluse vähenemiseta. Hapetamise käigus suureneb terase jäikus, mis võib olla kriitilise tähtsusega toidu-/farmaatsiatööstuste rakenduste jaoks. 

 

Passiveerimist viiakse läbi puhtas lämmastikhappes (20–25%) ning selle eesmärk on terase loomuliku kroomoksiidist kaitsekihi tugevdamine. Teisalt lõõmutus ning muud keevitusprotsessi jääke ei lahustata. Passiveerimine ei mõjuta eriti terase jäikust. 

 

Dekontamineerimist teostatakse terase töötlemise teel „nõrkade hapetega“, nagu sidrunhape, fosforhape, metaanhape vms. Hape on sobivalt nõrk, mis ei mõjuta terast kuidagi. Seda protsessi kasutatakse eriti võimaliku mustuse (nt poleerimispulbri) lahustamiseks terase pinnalt. Tööstuslikku CIP-d („Cleaning In Place“ – kohapeal puhastamist) tehakse sageli dekontamineerimise teel. 

 

Elektropoleerimine on elektrokeemiline protsess ja nõuab välist toiteallikat. Vedelikuna kasutatakse sageli väävelhapet/fosforhapet ning poleerimistoime tekib terase järk-järgulise lahustamise teel. Tulemuseks on äärmiselt särav ja vastupidav pind, äärmiselt väikese pinnakaredusega ja ilma nõrkade kohtadeta. Elektropoleerimist kasutatakse eriti farmaatsiatööstuses.